Talv siin Eestimaal sellel aastal on olnud nii nagu ta on ning see on ka igalpool päris palju kõneainet pakkunud. Siiski aga on olnud paar korda, kui ilus talveilm on ennast ilmutanud ning kiirematel on olnud võimalus sellest kõigest osa saada. Esimese suure talve tuleku ma sellel hooajal magasin maha, aga teisel korral olin tingimusteks valmis ja suundusin loodusesse seda ilu pildistama. Kogu nende fotoseikluste jooksul juhtus nii mõndagi ja sellepärast otsustasin ka sellest kirjutada. Juhtus palju positiivset, aga pigem räägin siin blogipostituses just negatiivsetest asjadest ja ma usun, et enda kogemuste jagamine antud ööst ning hommikust annabki teistele ka rohkem aimu, mis tegelikult nende ilusate talvekaadrite taga toimus.
Ilmateate A B C
Kõik leidis aset 3. detsembri ööl vastu 4.ndat ning ka 4. detsembri hommikul. Mäletan ilmateatest, mis andis väga konkreetselt märku, et midagi üpris ägedat on foto tingimuste suhtes tulemas. Enne seda olid enamjaolt domineerinud plusskraadid ja sama seis oli ka tol päeval. Terve päev sadas vihma. Tasapisi õhtu saabudes hakkas temperatuur langema miinuskraadide poole ning lõpuks hakkas ka suuremas koguses lund sadama. See kõik tähendas omakorda seda, et lumi plaanis jääda ning maastiku valgeks maalida. Enne südaööd lubas ka taevas selgeks minna ning selget taevast lubas kuni hommikuni välja. Oodata oli ka mõnusat hommikuvalgust. Minul aga hakkas visioon jooksma ühes konkreetses suunas. Lootsin, et nende väikeste miinuskraadidega ei jäätu rabalaukad veel ära ja samas muu rabamaastik on kaetud ilusa lumevaibaga. Kõige tipuks kõik see koos müstilise tähistaevaga! Ma usun, et lihtsamat otsust pole ma veel varem teinud, et kas minna või mitte. Otsus oli mul juba tegelikult tehtud 3. detsembri varahommikul.
Esimesed tagasilöögid

Rabasse jõudsin kuskil kella 11 ajal hilisõhtul ja emotsioon oli laes. Kõik need jääst vabad rabalaukad koos lumiste puude ja muu maastiku ning tähistaevaga andsid väga palju erinevaid võimalusi pildistamiseks. Enne seda retke olin viimati umbes 1,5 kuud tagasi pildistamas käinud ja pikem vahe oli sisse jäänud. Kindlasti sellepärast oli ka rohkem positiivset emotsiooni kuna hea oli kaameraga tagasi looduses olla ja veel millisel hetkel! Kaadreid sai mitmeid erinevaid, aga mul oli ka paar väga täpset ideed mida antud kohas pildistada tahtsin ja kauaks ühte kohta passima ei tahtnud jääda. Tee peal kõndides märkasin, et pealamp aegajalt kergelt vilgub, aga ma ei pööranud sellele olulist tähelepanu. Arvasin et peas olnud jope kapuuts vajub kõndides lambile ette ja sellepärast selline teema. Natukese aja pärast sain teada, et see oli ainult üks "ilus" arvamus ja pealamp kustus järsku keset kottpimedat ööd ära. Käima ka enam ei läinud. Varasemalt olin kasutanud pealampi, mis töötas patareidega ja need olid mul fotokotis olemas. Siis tuli meelde, et uus pealamp on ju akuga ja aku oli lihtsalt tühjaks saanud. Pole probleemi....akupank oli kaasas, aga mida ei olnud oli laadimisjuhe, mis istus rahulikult kuskil kodus sahtlis. Kuna pealampi sai laadida ainult micro usb juhtmega, siis ei olnud ka alternatiivi võtta ja pidin olukorraga leppima. Kes öösel kottpimedas rohkem pildistamas on käinud, siis teab kui oluline on pealambi olemasolu. Järgmised 4 tundi kasutasin oma telefoni taskulampi, mis oli väga tüütu. Maastik oli suhteliselt vesine ja pidi pidevalt vaatama kuhu täpsemalt astud ning seetõttu oli telefon koguaeg kasutuses. Kui telefon läks tasku, aga järsku oli vaja valgust mingil põhjusel kasutada, siis käsi ulatus automaatselt pea kohale pealampi otsima. Iga selline hetk tuletas meelde, et tänane taskulamp on ju pükste taskus. Proovisin isegi telefoni jope rinnataskusse kuidagi nii kinnitada et valgus välja paistaks ja mul oleksid mõlemad käed vabad ja mugavam toimetada. Mingi hetk see toimis kuniks telefon kukkus rinnataskust lumme. Ühesõnaga sellised situatsioonid kulutavad tegelikult palju rohkem energiat ja pead pidevalt lisatööd tegema ning muidugi mis kõige olulisem, tuleb olukorraga kohaneda.
Üldjuhul ma pean ennast suhteliselt organiseeritud fotograafiks, kellel on näiteks igal objektiivil kotis oma koht. Isegi nii täis kui ka tühjadel akudel on kotis oma koht, et ei peaks maastikul sellele keskenduma, kus täpselt mingid fotovidinad asuvad. Samuti kontrollin alati enne fotoretkele minekut üle, kas mälukaardid on tühjad ja akud täis laetud ning mida üldse vaja kaasa võtta jne. Seekord pidin endale tuhka pähe raputama, sest pealamp jäi laadimata või siis õige juhe kaasa võtmata. Tuletab meelde, et järgmine kord paremini teha. :)
Fotod, mis said enne pealambi ülesütlemist jäädvustatud :)



Tuju hea ja järgmine intsident
Olenemata pealambi saagast tundsin ma ennast tegelikult väga hästi. Mäletan, et omaette mõeldes ütlesin endale, et fotoretke ju pooleli ei hakka sellepärast jätma ning võtsin sammud uute asukohtade poole, kus tahtsin pilti teha. Keskkond oli ka ikka väga mega ja kui ma õigesti mäletan, siis pikem ilmaprognoos lubas tulevasteks päevadeks juba uuesti plusskraade ning sellest olemasolevast talve ilust tuli viimast võtta. Kaadreid mida ma plaanisin tegelikult pildistada lõpuks ei õnnestunudki jäädvustada, sest minu kujutlusvõime ei pidanud reaalsusega looduses paika ja jätsin need fotomõtted oma aega ootama. Sellest polnud aga hullu, sest nagu ma ülevalpool mainisin, oli kaadreid palju mida jäädvustada ning oli vaja osata ainult näha. Leidsingi ühe ägeda koha, kus plaanisin pilti teha ning hakkasin statiivi paika sättima kuniks käis "klõps". See ei olnud see klõps mida teeb kaamera, kui kogemata päästikule vajutad. See heli tuli statiivist ja üks statiivi jala lukusti oli katki läinud. Mingisugune metallist konstruktsioon kinnituse sees oli pooleks. Tulemuseks see, et kui statiivijalg enam ei lukustunud teatud nurkade juures ja kui jalg läks suurema nurga alla kui 45 kraadi, siis ei püsinud statiiv enam püsti ning vajus laiali. Antud kaadri mida jäädvustada tahtsin sain aga ilusti tehtud ja polnud probleemi. Katkine statiiv mind väga ei morjendanud, sest mul oli autos teine tagavara statiiv olemas ja hommikupoole sain seda kasutada. Lihtsalt oli vaja veel öösel katkise statiiviga niipalju kui võimalik kaadreid ära jäädvustada. Lahenduste otsimisel oli vaja rohkem energiat kulutada ja mõnes olukorras oli see jällegi suhteliselt tüütu. Natukene tundsin küll kuidas loodus teibaid kodaratesse loobib ja vaatab millal mees lõpuks alla annab. Siinkohal ma tuhka endale pähe ei saa raputada, sest selliseid asju võib juhtuda iga kell ja täiesti ootamatult. Õnneks oli statiiv napilt alla kahe aasta vana ning sai garantiikorras korda tehtud. Siinkohal tahaks suured tänud edasi anda Photopoindile, kes kiirelt ja professionaalselt tegutses.



Kuna kell oli juba palju ja tahtsin endale paar tundi enne hommikut und lubada, siis hakkasin vaikselt auto poole tagasi liikuma. Matk auto juurde tagasi võttis aega umbes üks tund. Teadsin, et tagasiteel ma tahan paaris kohas veel pilti teha ning sellega seoses võis venida tagasiminek natukene pikemaks. Kerge pakane hakkas ka märku andma. Miinuskraadid olid juba langenud umbes -6 kraadini ja veekindlatel saabastel olid lumest ja vesisel maastikul käimisest hakanud nööride ümber jääkamakad tekkima. Tagasiteel peatusin veel paaris kohas, mis olid paar tundi tagasi mul silma jäänud. Jäädvustasin ka seal mõningad kaadrid ning samuti juhukaadrid, mis andsid hiljem fotosid läbi vaadates parema ülevaate kogu loost. Mõni tund hiljem olin auto juures tagasi ja sain nii ennast kui ka jäätunud saapad üles soojendatud. Samuti paaritunnise une teha kuniks tuli hommikul jälle maastikule minna.


Maagiline hommik koos uue probleemiga
Ajasin ennast varakult ülesse kuna mulle meeldib hommikuti alati natukene rohkem aega varuda. Reeglina umbes 45 minutit enne päiksetõusu proovin ikka alati maastikul kohapeal olla ja selleks ajaks on juba mingid konkreetsed kohad välja mul vaadatud, kus pilti teha. Sellel hommikul oli mul aga plaan rohkem droonikaadritele keskenduda ning taevas erilisi värve koos pilvedega nagunii ei lubanud. Seetõttu sain oma teekonda alustada natukene hiljem. Tee peal sai muidugi mõned kaadrid ikkagi jäädvustatud, sest sinine tund kogu maagilise talve olustikuga oli midagi millest ei saanud lihtsalt mööda vaadata. Kõik oli super nagu ööselgi aga lihtsalt natukene teistmoodi.



Hommikune kulgemine maastikul oli mõnus ja rahulik. Lõpuks jõudsin umbes pool tundi enne päiksetõusu kohta kuhu olin plaaninud jõuda. Võtsin drooni kotist välja ja lülitasin sisse. Natukese aja pärast andis juhtpult märku, et ma pole oma kontoga sisse loginud ja lendamisel on suuremad piirangud. Sisselogimiseks oli vaja internetti. Mobiilivõrk ei sobinud mida telefoniga jagasin. Tegelikult polnud mul õrna aimugi miks ta kontolt välja oli loginud ja ma ei pea ennast ka eksperdiks kuna selleks ajaks olin droonilennutaja olnud umbes aasta. Ise arvan põhjuseks seda, et ma tegin droonile mingi hetk firmware'i uuenduse ja võibolla oli see sellega seotud. Teine variant, et minu käitleja luba uuenes. Siinkohal oleks hea kuulata mõne spetsialisti arvamust, kes asjast rohkem teab või kas kellelgi on laadseid asju juhtunud. Täpsemalt ei mäleta, aga seoses selle anomaaliaga olid piiranguteks, et võisin drooniga lennata 30 meetri kõrgusele ja 50 meetri kaugusele või siis vastupidi. Üsna tüütu oli jällegi, kui filmid kaadrit ja järsku droon jääb seisma või hakkab veidraid liigutusi tegema, sest ta ei saa edasi lennata. Käesolevate võimalustega aga pigistasin viimase välja niipalju kui andis ja mõned fotod ja videokaadrid sain ikkagi jäädvustatud. Hommikuvalgus oli jällegist mega ja kahju oli lihtsalt, et ei saanud täis potensiaali ära kasutada.



Mõned kohad rabalaugastel olid juba kinni jäätunud ja õhukest jääd kattis helge lumekiht. Nautisin hommikut veel niikaua kuni head valgust jätkus ja pildistasin talvisel rabavõlumaal seda, mis iganes mulle parasjagu silma hakkas. Kui päike oli juba liiga kõrgel, siis seadsin sammud tagasi auto poole. Vastu tuli mulle üks suurem välismaalastest koosnev matkagrupp koos matkajuhiga. Ilmselt said nad väga ägeda emotsiooni osaliseks, sest ajastus ei saanud enam parem olla.




Metsateel autoga kodupoole tagasi sõites pidin tegema kiirelt ühe peatuse, sest mu silm nägi ägedat talvemustrit. Foto alumises osas taimestik kaetud lumega. Keskmises osas pulksirged männid koos oranžikate toonidega. Üleval osas männid kaetud kerge lumega. Need elemendid kõik kokku lõid väga ägeda keskkonna ja foto oli kuidagi omamoodi eriline. Varasemalt ma tegelikult olen sellest kohast mööda sõites mõlgutanud mõtteid, et kui siin peaks midagi sellist tingimuste poolest juhtuma vot siis oleks äge. Vot ja juhtuski. Vahepeal pole palju vaja. Õigeid tingimusi, oskust näha ning foto saab jäädvustatud lühikese ajaga. Ma kujutan ette, et selle foto võiks isegi endale kunagi koju suurelt seinale panna! :).

Mida sellelt fotoretkelt õppida?
Mulle meeldib endalt erinevates olukordades küsida, et mida ma saan kontrollida ja mida mitte? Ma saan kontrollida seda, et alati enne loodusesse minekut, ma saan üle vaadata, kas pealambi aku on täis laetud. Ma saan kontrollida seda, et ma lülitan oma drooni sisse ja vaatan, kas kõik on paigas ja toimib. Ma saan kontrollida seda, et ma hooldan oma statiivi korrapäraselt ja käin temaga hästi ümber. Ma ei saa aga kontrollida seda, kui statiiv otsustab järsku katki minna või juhtub tehnikaga mingi anomaalia mille üle mul kontrolli ei ole. Mäletan, et see oli mul aeg, kus elu oli pigem kiire ja sellist asjatamist oli palju. Ma olen alati või noh vähemalt viimased umbes 10 aastat uskunud sellistesse asjadesse, et mida rohkem sa oma elus niiöelda ringi tõmbled ja saja asjaga korraga tegeled, siis seda rohkem jäävad erinevad asjad märkamata ja kaob igasugune süvenemise oskus. Ei jõua koguaeg erinevaid asju meeles pidada ja jälgida ning siis hakkavad igasugused asjad juhtuma, mis ei peaks üldse juhtuma. Tuleb tempot maha võtta, siis on ajus ruumi mõelda selle peale, et pealambi aku või droon enne fotoretkele minekut üle kontrollida. Rohkem hetkes olemist ja nautimist! :)
תגובות