Loodusfotograafina olen ma viimased 3-4 aastat talve aina rohkem oodanud. Selle põhjuseks on kindlasti mitmed erinevad asjaolud. Üks nendest kindlasti see, et talved on viimased kaks aastat üsna nigelad olnud. Mida vähem neid maagilisi talvevõlumaa vaateid koos härmas puudega nautida ja jäädvustada saad seda rohkem kasvab isu. Nende aastate jooksul ongi nagu loodusfotograafile omane, kui loodus pakub, siis tuleb minna ja viimast võtta, sest kunagi ei tea kauaks talve jätkub.

Aasta hakkab läbi saama ja on aeg tagasi vaadata, millistest fotoseiklustest olen 2025 aastal osa saanud. Olen aus, selles hallis detsembris on loodusfotograafina raske midagi postiivset näha. Suuresti on see mul möödunud kodus arvuti taga toimetades või mõtteid mõlgutades kuidas ja mismoodi uuel aastal oma asjadega edasi minna. Sellel ajal ongi ka hea vaadata aastale tagasi ja käia oma tehtud fotod läbi ning valida välja parimad. Peale seda ei tundugi enam kogu see olemine n

Viimaste aastate fotoretked on mind aegajalt viinud sellistesse avastamata kohtadesse kuhu ükski ametlik tee ei vii. Need retked on lõpuks just need kõige magusamad. Just emotsioonide, kogemuste ja elamuste mõttes. Elamused, mis täidavad sinu sisemust kuidagi teistmoodi. Ebamugav tunne paneb justkui elama. Selle aasta oktoobri keskel võtsime sõbraga sellise fotoseikluse uuesti ette. Ühes paigas, mis on eemal igasugusest tsiviliseeritud elust, asub keset ilusat ja maagilist m

Augustikuust kuni oktoobrini on mul foto mõttes üldjuhul kõige kiirem aeg, sest fotomaastikul pildistamise võimalusi on lõputult. Udused rabahommikud on täies hoos, virmaliste hooaeg koos tähistaeva ja Linnuteega on uuesti avatuks saanud ning kuldsed sügisvärvid ei ole ka enam kaugel. Iga aasta proovin ikka natukene sellest kõigest osa saada. Kogu nende maagiliste sündmuste keskel on aga veel üks tähelepanuväärne sündmus looduses, mida ma viimased 4 aastat olen kogeda ja pild

Kõik hakkas ühel augustikuu kolmapäeva hommikul, kui ilmateade näitas järgmise päeva hommikuks muljetavaldavaid tingimusi. Lubas udu ja...

Juuni alguses andsin oma jälgijatele teada, et hakkan iga kuu lõpp oma tegemistest kokkuvõtvaid blogipostitusi kirjutama. Võtan juuli ja...

Selle aasta lõpus saab mul üheksa aastat sellest, kui otsustasin endale soetada kaamera ja hakata tõsisemalt tegelema fotograafiaga....

Eestimaa suve esimene pool on praeguseks hetkeks olnud nagu eelneva aasta talv. Tuleb ja kohe läheb. Temperatuurid on tõusnud paariks...

Talv siin Eestimaal sellel aastal on olnud nii nagu ta on ning see on ka igalpool päris palju kõneainet pakkunud. Siiski aga on olnud...

Jagan teiega siin blogipostituses enda 2024 aasta parimaid fotosid. Tegelikult on päris tore terve aasta fotoseiklused läbi vaadata, mida...

Viimased 3 aastat on mul olnud mõttes üks fotoprojekt, et kui suve lõpus pimedad ööd uuesti saabuvad, siis võtan ette pikema fotoretke...

Plusskraadid on hakanud võimust võtma ja iga päevaga jääb Eestimaal lund aina vähemaks. Vihmasajud annavad lumesulamisele kõvasti hoogu...

September on aeg, kus loodus hakkab juba vaikselt sügisele vastu minema. Puude lehed hakkavad erinevaid sügisvärve näitama ja hommikune...

Aasta 2023 tõi jällegi väga palju ägedaid ja meeldejäävaid hetki minu fototeekonnal. Portfooliosse jõudnud fotode ja Lightroomi kaustade...

Virmaliste hooaeg on selleks aastaks järjekordselt läbi saanud. Tallinna kandis põhja pool oli viimane pime öö 22. aprillil vastu 23ndat...

Juunikuu lõpus, kui Eestimaal olid aasta kõige valgemad ööd ja inimesed olid Jaanipäeva lainel, reisisin mina Kreekasse Korfu saarele....

Teen mõnikord endale nalja, et ilmselt on mul silmad rohkem suunatud põldudele, aasadele või metsatukkadele, mitte autoteele, kui...