Öö rabas: Linnutee peegeldused ja huntide ulgumine
August kuni september on minu lemmik aeg Eestimaa looduses. Mitte ainult uduste rabahommikute või sügisvärvide poolest vaid sellepärast, et ööd on jälle pimedad ja saab tähistaevast koos Linnuteega pildistada. Kahjuks on tihtipeale selgete öödega siin Eestis sellel ajal kitsad lood. Taevas on suure osa ajast pilves ja sellega seoses pole just väga palju võimalusi, et öösel pildistada. Tähistaeva ilu on ka kõige parem pildistada siis, kui kuuvalgus ei sega ning seda väga head aega on ühes kalendrikuus umbes nädala ringis. Kõik peab lõpuks klappima. Ühel septembrikuu päeval peale pikki pilviseid päevi otsustas loodus siiski natukene lootust anda. Vaatasin erinevad ilmaennustuse allikad üle ja asi oli selge...tuleb minna. Pakkisin matka-ja fotovarustuse kokku ja läksin ööseks rappa. Elamused, mis mind seal ootasid olid rohkem kui erilised!
Mulle meeldib enda fotoretkedel rohkem aega võtta. Kui olen teinud plaani valmis, et pean mingiks kindlaks kellaajaks rabas kohal olema, siis võtan endale umbes tunnikese veel varuks. Kõik selleks, et ehk näen oma teekonnal kedagi või midagi huvitavat mida veel pildistada. Ma olen neitsi tähtkujust ja ilmselt see seletab miks ma seda kõike nii teen. Pigem varem kohal kui hiljem. Ma olen isegi oma sõpru pannud piinlikesse olukordadesse, kus nad näiteks iseenda sünnipäevale hiljaks jäävad. 🫣
Niisiis varusin endale aega rahulikuks kulgemiseks. Rabasse kuhu pildistama läksin ei viinud ühtegi laudteed ega muid teid. Metsik koht ja selleks, et rappa jõuda oli vaja esialgu umbes 600 meetrit läbi metsa matkata. Peale seda umbes 1 kilomeeter räätsadega, et jõuda laugasteni, kus mul erinevad fotoplaanid olid. Kui olin kohale jõudnud, panin kõigepealt üles ripptelgi, kus ma plaanisin ööpildistamise kõrvalt ikkagi mõned tunnid ka magada. Hommikul lubas ka udu ning kõrgpilvi. Selleks oli vaja umbes 1 tund enne päiksetõusu ärgata, et kõike seda jäädvustada. Laager paigas, hakkasin tegema ettevalmistusi öiseks pildistamiseks.
FOTO PLAANID Kõige suurem eesmärk oli pildistada Linnuteed väga fotogeeniliste rabasaartega ja nende peegeldustega. Samuti saada osa udusest hommikust, kui tingimused seda pakuvad. Kaasas oli mul kaks kaamerat, Sony a7RV ja Sony a7IV mudelid. Sony a7RV ette panin SIGMA 14mm F/1.4 DG DN | Art objektiivi millega plaanisin teha aegvõtet (timelapse). Tegelikult tulin ka sellepärast varem rabasse kohale kuna aegvõtte soovisin jäädvustada selliselt, et alustan juba päikseloojangu ajal ja siis läheb aegvõte sujuvalt üle ööks. Paar korda olin seda varianti varem proovinud, aga tuksi keeranud. Teise kaamera ehk Sony a7IV ette panin SIGMA 16-28mm F/2.8 DG DN | Contemporary objektiivi. Selle komplektiga pildistasin öösel muid üksikuid kaadreid, samal ajal kui Sony a7RV aegvõtet pildistas.
ÖÖELU LÄHEB KÄIMA
Alates päikseloojangust kuni pimeda ajani on suuresti lihtsalt ootamine. See ootamine on aga omamoodi põnev. Järjest hämaramaks läheb ja tõmmatakse nagu tempo maha. Kõik nagu jääks seisma. Järsku saabub pimedus ja seismajäämisest on asi kaugel. Hakkab juhtuma asju ja ööelu looduse moodi läheb käima. Mäletan isegi neid esimesi kordi, kui üksi kottpimedasse rappa ööseks jäin. Alguses oli kõhe, aga lõpuks harjusid ära ja said pimedusega sõbraks. Elu on õpetanud, et oma hirmudega ongi parem lihtsalt sõbraks saada.
Kõigepealt hakkasid partide parved rabalaugaste peale maanduma. Vahepeal oli tunne, et äkki pimedas lendavad nad mulle lihtsalt otsa. Õnneks seda ei juhtunud. Kui vahepeal oma pealambi pimedas tööle panin, siis lendasid pardid jälle minema. Natukese aja pärast olid nad jälle tagasi.
Ühel hetkel nägin enda lähedal tiirutamas ühte kakku. Ma ei ole kakkudega väga sina peal, aga võis olla Sooräts. Eelmine kord, kui siinsamas asukohas pildistamas käisin, siis lendas samamoodi üks kakk ringi.
Siis aga juhtus üks lahedamaid hetki sellel ööl. Järsku hakkas kaugemalt kostuma hundikarja ulgumine. See kestis kokku umbes 5 minutit ja vahelduva eduga läks ulgumine väljemaks ja tihedamaks ning siis rahunes jälle maha. Hiljem kaardilt vaatasin, et ulgumine võis tulla umbes 1-1,5 kilomeetri kauguselt. Eelmisel korral kuulsin hundikarja ulgumist samamoodi, aga siis olid nad kaugemal ja ulgumine nii tugevalt ei kostunud. Sellised elamused ja kogemused panevad mind alati mõtlema, kui ägedatest ja harukordsetest hetkedest ma tegelikult oma fotoretkede käigus osa saan. Öösel juhtub asju, aga pildistada oli mul ka veel vaja.
KUIDAS MA ÜHE ÖÖFOTO JÄÄDVUSTAN?
Mõtlesin, et räägin natukene lahti kuidas ma ühe ööfoto üles pildistasin. Sotsiaalmeediasse olen paari fotot sellest retkest juba jaganud ja saanud ka sellega seoses küsimusi, et ehk oleksin nõus jagama kuidas ma antud foto jäädvustasin. Mul ei ole selle vastu midagi ning, kes soovivad rohkem fotode tehnilist poolt ka teada saada või, mis mul endal peas sellel ajal toimub, siis alljärgnev jutt ongi just teile.
Kõigepealt keskendun ma kompositsioonile. Minu jaoks on kompositsioon kõige tähtsam ja samas olen ka aastatega aru saanud, et kõige keerulisem niiöelda visuaalne keel milles eksperdiks saada. Tegelikult on seotud kõik ju sellega mida fotograaf näeb. Neid elemente mida saab näha ja kuidas neid fotol on võimalik erinevalt paigutada, neid võimalusi on meeletult. Kompositsiooni õppimine ilmselt kestab kogu aja niikaua kui mingisuguse visuaalse kunstiga tegeled. Ühesõnaga, kui kompositsioon on paigast ära, siis ei ole vahet kui hästi sa tehniliselt oma foto jäädvustad. Lihtsamas keeles öeldes, foto lihtsalt ei näe hea välja ning kui kompositsioon on paigast, siis foto tervik laguneb ära ning vaataja pilk läheb fotol rändama ja liigub suvaliselt ringi.
Antud fotol mida allpool näete oli minu jaoks tähtis, et puudel oleks enda ümber hingamisruumi. Just vasakul ja paremal pool rabasaari. Landscape formaadis tehtud fotol jälgisin, et ka ülespoole jääks puudele hingamisruumi ning et puud ei jääks fotol liiga kaadri äärtesse. See tekitab muidu sellise tunde nagu loodus oleks puuri pandud. Samuti jälgin, et kaadri servadesse ei oleks jäänud üksikuid elemente, mis suvalistest kohtadest fotole sisse tulevad. Need äratavad tavaliselt tähelepanu ja tõmbavad vaataja pilgu enda peale. Ainukene asi, mis mind fotol kripeldama jääb on see, et keskmise ja parempoolse rabasaare puude oksad natukene kattuvad ja nagu oleksid kokku kasvanud. Rabasaarte enda vahel on ka hea kui on hingamisruum ja et nad on üksteisest eraldatud. Nagu ma ülevalpool mainisin, siis õpin ilmselt elu lõpuni :).
Linnutee otsustasin paigutada fotol rohkem vasakule poole kuna paremal pool olev kõige suurem rabasaar on domineeriv ja linnutee just vasakul pool tasakaalustab kogu fotot.
Peegelduse osas proovisin võimalikult madalale maapinna lähedale kaamera asetada kuna mida lähemal oled veepinnale seda sümmeetrilisem on peegeldus. Siinkohal ma aga ei tahtnud ka väga madalale minna, sest rabamaastiku erinevad taimed oleksid esiplaanil kaadrisse jäänud ja sellega seoses oli vaja leida see õige kõrgus. Ülevalpool oleval foto on näha, kuidas lõpuks kaamera otsustasin paigutada.
Tehnilise poole pealt panen allpool kirja mõningad tähelepanekud.
- Ööfotode jaoks kasutan alati statiivi
- Seaded: F/1.8, 13 sekundit, ISO 5000 (kui säriaeg 14mm fookuskaugusega läheb pikemaks, siis hakkavad tähed muutuma triibuks. Mina eelistan, et tähed mu fotol on ikkagi täpid).
- Fookuse saan tähtede peal paika manuaalfookusega. Otsin taevast üles heledamad tähed ja suumin digitaalselt sisse. Kõigil uutematel kaameratel on see funktsioon sisse ehitatud ja võimalus olemas. Samal ajal kui fookust paika keeran, jälgin LCD ekraanilt, et fookus saaks paika ja tähed näeksid välja täpid.
- Ekraani heledus on seadistatud minimaalseks. Samuti ei näita kaamera peale iga foto tegemist LCD ekraanil mulle fotot. Vaatan seda manuaalselt ise kui soovin. Kõik selleks, et akude kestvust hoida.
- "Long Exposure Noise reduction" on lülitatud välja. Kui see seadistus on sisse lülitatud, siis kaamera teeb peale igat pilti sama pika säriajaga, kui originaalfoto, ühe tühja musta kaadri, et fotol müra vähendada. See on lõpuks ajakulukas ja mina seda ei kasuta. Tänapäeval on niipalju häid ja mugavamaid võimalusi kuidas oma fotodel müra järeltöötluses vähendada.
- Samuti seadistan kaamera selliselt, et enne igat fotot kui päästikule vajutan, ootab kaamera 2 sekundit, vahepeal ka 5 sekundit ja alles siis teeb foto. Päästikule vajutades võtan käed muidugi kaamera küljest ära. See tagab selle, et foto tuleb terav ja erinevad värinad ei rikuks foto ära mida oma kätega kaamerast kinni hoides võin tekitada.
- Üldjuhul kasutan öösel pildistades objektiivisoojendit, mis pannakse objektiivi ümber, et objektiivi klaas ei läheks uduseks. Öösel on tavaliselt niiske ja kui paned näiteks aegvõtte režiimis oma kaamera ilma soojendita tundideks pildistama, siis rikud lihtsalt oma aegvõtte lõpuks ära. Objektiivisoojendid maksavad umbes 20-50€ vahel ja soovitan soojalt.
Kui keegi soovib lisaks lugeda kuidas ennast ööpildistamiseks paremini ette valmistada, siis olen sellest kirjutanud eraldi blogipostituse ja lingi leiab selle postituse lõpust.
Nüüd aga tehnilisest jutust natukene puhkust ja lähme seikluste juurde tagasi.
Vaikselt hakkas ka udu rabasse tekkima ja muutis keskkonna veelgi müstilisemaks. Jäädvustasin veel erinevaid üksikuid kaadreid. Vahepeal ilmusid taevasse ka mõningad pilved ja need muutsid fotod isegi natukene põnevamaks. Ühel hetkel tundsin, et olin oma fotod ära teinud ja väsimus hakkas võimust võtma. Jätsin ühe kaamera aegvõtet tegema, mis pidi hommikul umbes kella 4'ni pildistama ja ise sättisin ennast ripptelki magama. Peale selliseid elamusi ei tahtnud uni alguses peale tulla, aga lõpuks ikka tuli. Kell oli umbes 1 läbi. Äratus oli kell 5:45, et võtta vastu hommikused loodusvaated.
HOMMIKU VÕLUD
Need hommikused ärkamised rabas on megad. Alati on selline väike põnevus sees, et kas on udu ja kuipalju ja kuidas pilvede ning muude tingimustega on. Seekord udu oli ja oli natukene kõrgpilvi ka. Mitte päris selliselt nagu oleks lootnud, aga ajaga olen ka looduses õppinud, et mida vähem ootusi seda vähem pettumusi.
Kerge kohvi ja hommikueine ning laugaste juurde tagasi, kus öösel olin pildistanud. Laukad olid minu ripptelgist umbes 100 meetri kaugusel.
Teel laugaste juurde nägin järsku maas rabataimestiku vahel looma väljaheidet. Sain aru, et tegemist oli hundi junniga. See oli umbes 50 meetri kaugusel minu ripptelgist. Kas see oli varem ka juba seal või olid hundid minust väga lähedalt öösel mööda kõndinud, ei oska öelda. Nii spetsialist ma nende asjadega ei ole. Ütleme nii, et pani mõtlema küll. :)
Kui olin laugaste juurde jõudnud, siis tervitasid mind seal maagilised vaated. Päike tõusis umbes 25 minuti pärast. See andis mulle aega natukene olukorda seedida ja rahulikult läbi mõelda, mis mind ees võis oodata. Fotograafi üks oskusi võiks olla ka see, et näha natukene ajas ette. Mis toimuma võib hakata ja vastavalt sellele valida asukohad, kus pildistada, kuidas pildistada jne.
Otsustasin oma aegvõtte kaamerale alguses järgi mitte minna, sest tingimused olid nii ägedad ja ei tahtud oma aega selle peale raisata. Pealegi oli kaamera teisel pool laukaid ja mul oleks sellele kulunud umbes 10-15 minutit.
Tegelikult mul eriti midagi mõelda ei olnud. Võtsin oma universaalse ja kerge SIGMA 20-200mm F/3.5-6.3 DG DN | Contemporary objektiivi välja ja hakkasin pildistama. 20mm on piisavalt lainurk, et laiemaid maastikukaadreid pildistada ja 200mm piisavalt kitsas, et ka detailidele lähemale saada.
Ühel hetkel kuulsin kaugemalt sookurgede valjut häälitsust. Hommikul varem olin ka tegelikult kuulnud neid, aga ei pööranud sellel niipalju tähelepanu. Järsku olid häälitsused lähemal ja siis veel lähemal. Ühel hetkel nägin kuidas nad kaugemalt noole formatsioonis minu poole lendavad. Üks parv lendas minu eest olevate rabasaarte kohalt mööda ja mul õnnestus nad koos rabasaarte ja peegeldustega fotole püüda. Kui ma seda teksti siin kirjutan, siis need võimsad sookurgede häälitsused käivad siiamaani mul kõrvust läbi ja kõik need emotsioonid ja võimsad hetked on väga selgelt meeles.
Läks umbes 5 minutit mööda ja kõik see kordus. Siis lendas üks sookurgede parv otse minu peakohalt mööda ja teine samuti rabasaarte kohalt. Need on need hetked, kus fotograafi aju peab helikiirusel töötama hakkama ja nägema ette nagu ülevalpool mainisn, et kuidas foto jäädvustada. Allpool teile mõningad fotod, mis mul õnnestus välja võluda.
Peale selliseid meeleolukaid ja võimsaid hetki hakkas ka päike puude tagant vaikselt tõusma. Esimene valgus hakkas langema maastikule ja tekistas sellega järgmisi maalilisi vaateid.
Peale neid hetki suundusin oma aegvõtte kaamera juurde teiselpool rabalaukaid. Valgus hakkas vaikselt rabasaarte peale langema ja oma peas mõtlesin kuidas selline pehme valgus koos uduga võib väga lahe välja näha. Kaks fotot jõudsid isegi lõpuks minu 2027 aasta fotokalendritesse!
Hiljem jäädvustasin veel drooniga mõned kaadrid ja võtsin korraks aja, et mõelda, mis toimunud oli. Olin siia rabasse pildistama tulnud justkui ainult paari ööfoto pärast, mis mul viimased 6 kuud olid peas mõlkunud. Ööfotode kõrvale sain, aga kordades rohkemat. Nii fotosid, kui ka muid ahhetama panevaid hetki. Need on need hetked, mis panevad elama. Kui päike oli juba kõrgel ja pildistamised tehtud, siis läksin ripptelgi juurde tagasi. Pakkisin oma laagri kokku ja hakkasin vaikselt rabast välja liikuma. Olin lubanud naisele ja lapsele, et korjan loodusest jõhvikaid kaasa ja neid oli siin küllaga. Hea vitamiinilaks millega ühele fotoseiklusele joon alla tõmmata.
Comments