Loodusfotograafina olen ma viimased 3-4 aastat talve aina rohkem oodanud. Selle põhjuseks on kindlasti mitmed erinevad asjaolud. Üks nendest kindlasti see, et talved on viimased kaks aastat üsna nigelad olnud. Mida vähem neid maagilisi talvevõlumaa vaateid koos härmas puudega nautida ja jäädvustada saad seda rohkem kasvab isu. Nende aastate jooksul ongi nagu loodusfotograafile omane, kui loodus pakub, siis tuleb minna ja viimast võtta, sest kunagi ei tea kauaks talve jätkub.

Viimaste aastate fotoretked on mind aegajalt viinud sellistesse avastamata kohtadesse kuhu ükski ametlik tee ei vii. Need retked on lõpuks just need kõige magusamad. Just emotsioonide, kogemuste ja elamuste mõttes. Elamused, mis täidavad sinu sisemust kuidagi teistmoodi. Ebamugav tunne paneb justkui elama. Selle aasta oktoobri keskel võtsime sõbraga sellise fotoseikluse uuesti ette. Ühes paigas, mis on eemal igasugusest tsiviliseeritud elust, asub keset ilusat ja maagilist m

Augustikuust kuni oktoobrini on mul foto mõttes üldjuhul kõige kiirem aeg, sest fotomaastikul pildistamise võimalusi on lõputult. Udused rabahommikud on täies hoos, virmaliste hooaeg koos tähistaeva ja Linnuteega on uuesti avatuks saanud ning kuldsed sügisvärvid ei ole ka enam kaugel. Iga aasta proovin ikka natukene sellest kõigest osa saada. Kogu nende maagiliste sündmuste keskel on aga veel üks tähelepanuväärne sündmus looduses, mida ma viimased 4 aastat olen kogeda ja pild