Loodusfotograafina olen ma viimased 3-4 aastat talve aina rohkem oodanud. Selle põhjuseks on kindlasti mitmed erinevad asjaolud. Üks nendest kindlasti see, et talved on viimased kaks aastat üsna nigelad olnud. Mida vähem neid maagilisi talvevõlumaa vaateid koos härmas puudega nautida ja jäädvustada saad seda rohkem kasvab isu. Nende aastate jooksul ongi nagu loodusfotograafile omane, kui loodus pakub, siis tuleb minna ja viimast võtta, sest kunagi ei tea kauaks talve jätkub.

Viimaste aastate fotoretked on mind aegajalt viinud sellistesse avastamata kohtadesse kuhu ükski ametlik tee ei vii. Need retked on lõpuks just need kõige magusamad. Just emotsioonide, kogemuste ja elamuste mõttes. Elamused, mis täidavad sinu sisemust kuidagi teistmoodi. Ebamugav tunne paneb justkui elama. Selle aasta oktoobri keskel võtsime sõbraga sellise fotoseikluse uuesti ette. Ühes paigas, mis on eemal igasugusest tsiviliseeritud elust, asub keset ilusat ja maagilist m

Kõik hakkas ühel augustikuu kolmapäeva hommikul, kui ilmateade näitas järgmise päeva hommikuks muljetavaldavaid tingimusi. Lubas udu ja...

Juuni alguses andsin oma jälgijatele teada, et hakkan iga kuu lõpp oma tegemistest kokkuvõtvaid blogipostitusi kirjutama. Võtan juuli ja...

Selle aasta lõpus saab mul üheksa aastat sellest, kui otsustasin endale soetada kaamera ja hakata tõsisemalt tegelema fotograafiaga....

Eestimaa suve esimene pool on praeguseks hetkeks olnud nagu eelneva aasta talv. Tuleb ja kohe läheb. Temperatuurid on tõusnud paariks...

Jagan teiega siin blogipostituses enda 2024 aasta parimaid fotosid. Tegelikult on päris tore terve aasta fotoseiklused läbi vaadata, mida...

Viimased 3 aastat on mul olnud mõttes üks fotoprojekt, et kui suve lõpus pimedad ööd uuesti saabuvad, siis võtan ette pikema fotoretke...