Päevalilled Vikerkaare All - Minu aasta hetk ja aasta foto ning kuidas see kõik sündis?

Kõik hakkas ühel augustikuu kolmapäeva hommikul, kui ilmateade näitas järgmise päeva hommikuks muljetavaldavaid tingimusi. Lubas udu ja väheste pilvedega hommikut. Mõtlesin, et hoian päeva peale veel ilmateatel silma peal ja õhtul otsustan, kas lähen homme hommikul fotoringile või mitte. Plaan oli külastada Mukri raba, kus ma polnud ammu käinud ning vaadata üle, kas raba on juba hakanud sügisvärvidesse muutuma. Õhtul oli ilmateade sama paljulubav kui hommikul ja seadsin oma fotokoti valmis, et hommikul saaks muretult ja kiirelt liikuma hakata. Sellel hetkel polnud mul veel õrna aimugi millised ebareaalsed hetked loodus oli minu jaoks selleks hommikuks välja valinud. UDUSEST HOMMIKUST SAI VIHM

Päike tõusis hommikul 6:05. Sõit Mukri rabasse võttis mul aega umbes 1h. Startisin kell 4:30, et pool tundi varem kohal olla. Mulle meeldib alati pigem natukene varem maastikule jõuda ja võtta rahulikult see aeg ning ennast ette valmistada, kui esimene valgus maastikut paitama hakkab. Mõningad pilved olid taevas, aga enamjaolt oli taevas selge. Sõidu ajal nägin paljudes kohtades udu ja need vaated juba tekitasid positiivse ärevuse. Ma olin peaaegu 100% kindel, et saan eepiliste tingimuste osaliseks ja püüan kaadrisse vägevad fotod. Nii kui see mõte pähe tekkis, hakkasid sõidu teises pooles taevasse tekkima pilved. Mida rohkem Mukri rabale lähemale jõudsin seda harvemini nägin udu lagedatel põldudel ja mujal. Jõudsin Mukri raba parklasse, vaatasin taevasse kust vaatas mulle vastu lauspilvisus ning esimesed kerged vihmapiisad langesid autoaknale. Sellel hetkel mõtlesin, et kuidas ma nüüd nii puusse kogu selle üritusega sain panna. Lasin siiski hämaras valguses drooni lendu ja vaatasin, mis seisus rabalaukad on. Sügisele kohaseid värve juba natukene oli, aga see oli ka kõik. Pakkisin drooni kokku, istusin autosse ja ragistasin pead, et mis edasi.

ESIMESED LOOTUSKIIRED Korraks mõtlesin, et äkki sõidaks kuhugi mujale rabasse, kus on selgem taevas ja ehk ka udu. Kuna kell oli selliseks sõiduks juba liiga palju, siis see mõte jäi katki. Otsustasin, et mis seal ikka, sõidan sama teedpidi tagasi kust tulin ja kui tee peal näen ägedaid vaateid, siis jäädvustan ja nii on. Tihtipeale ikkagi nii juhtub, kus lähed lihtsalt foto mõttes tühjade kätega koju ja pole midagi teha. Kuna elan uues kohas ja see tee Mukri rabasse oli minu jaoks uus, siis panin tagasiteel telefonis sisse Google Mapsi, et mingit teeotsa maha ei magaks kuhu keerama peab. Olles omajagu juba tagasi kodupoole sõitnud ärkasin oma mõtetrst üles ja sain aru, et olingi ühe teeotsa maha maganud ning Google Maps näitas kuidagi kahtlaselt pikemat teed. Tee läks läbi ühest kohast, kus ma tegelikult tahtsin nagunii ühte päevalille põldu üle vaadata, mis kuskil 3 nädalat tagasi oli päevalilledest väga hõre. Lootsin, et päevalilli on ajaga rohkem õitsema hakanud, mis annaks võimaluse tulevikus mõnigaid erilisi hetki jäädvsutada, mis mul plaanis olid. Sõidu ajal märkasin järsku huvitavat vihmapilve enda ees ja natukese aja pärast sadas juba paduvihma. Järsku piilus horisondi kohal pilvede vahelt päike. Autos üle õla vaadates nägin tugevat vikerkaare kaart. Peatasin auto ja tegin lihtsalt kiired klõpsud olukorra jäädvustamiseks. Mingit arvestatavat fotot muidugi ei saanud, sest ühel pool kadreeringut oli elektriliin ja mingeid huvitavaid elemente polnud ka kaadrisse sättida, mis moodustaksid rohkem läbimõtestatud foto koos vikerkaarega. Istusin autosse tagasi ja muigasin omaette, et päris lahe oleks, kui päevalille põllu juures kuhu teel olin tekiks sama vikerkaar, mis praegu. Vaatasin enda ette olevaid pilvi ja kuidas nad liiguvad ning sain aru, et see polegi nii võimatu. Päevalille põllu juurde oli umbes 10 kilomeetrit veel sõita. Sellel hetkel ma ju ei teadnud, kas päevalillepõllule on ajaga lilli juurde kasvanud või mitte.

HETK, MIS PANI ELAMA

Mäletan, et mingid veidrad positiivsed hõiked ma autos välja endast lasin, kui nägin et päevalillepõllul lilli rohkem õitsemas oli. Vihma vaikselt tibutas ja lootsin, et päike hakkab ka piiluma. See kooslus vikerkaare välja tookski. Parkisin auto tee kõrval oleva laiema ala peale. Autost välja tulles seadsin pilgu päevalillepõllu poole ja nägin, et päevalillede õied on päikese poole, mis jäi minu selja taha. Kui vikerkaar peaks tekkima, siis on kompositsiooni mõttes kõik ideaalne. Päevalilled minu poole ja selja tagant tulev valgus moodustaks vikerkaare päevalillede kohale ja minu ette. Võtsin fotokotist kaamera koos SIGMA 16-28mm objektiiviga ning jaki taskusse pistsin veel SIGMA 28-105mm objektiivi. Lootes, et nendest piisab. Lisaaku läks ka kiirelt taskusse. Korraks mõtlesin, et kas peaks statiivi ka kaasa võtma, aga siis tegin kaameraga kiire säri mõõtmise. Valgust oli piisavalt, et käest terav foto teha! Statiiv jäi maha. Päevalillepõllu kõrval olid traktori jäljed ja sain mööda neid kiirelt liigelda. Umbes paari minuti pärast oli päike väljas, vihma ikka kallas ja vikerkaare kaar täies ulatuses päevalillede kohal. Sain kohe aru, et see on minu selle aasta siiamaani kõige ebareaalsem hetk mida loodus mulle andnud on. Olin juba üsna läbi vettinud koos oma kaameraga. Esimesed fotod jäädvustasin täiesti märja objektiivi esiklaasiga. Õnneks ma märkasin seda ja tegin klaasi puhtaks. Pildistasin erinevaid nurkasid ning mis iganes minu silmad nägid, et vastavad kiired kompositsiooni mõtted kaadrisse saada. Järsku oli tekkimas ka hägune teine vikerkaar! Kahjuks see tervenisti 16mm objektiiviga kaadrisse ei mahtunud ja laiem 14mm objektiiv mul kaasas ei olnud. Pildistasin küll kiirelt püstikaadritega panoraami, aga selle keerasin tuksi ja kokku see foto ei läinud. Võtsin lõpuks kõik, mis võtta andis ja siis vahetasin kiirelt kaamera ette teise 28-105mm F/2.8 avaga objektiivi, et detaile pildistada. Teadsin, et ega mul palju aega ei ole ja tuleb kiirelt võtta seda viimast. Kaadrite vahel tegin kiirelt telefoniga veel paar videot, et hiljem sotsiaalmeedias ka neid hetki jagada. Järsku hakkasid vikerkaare värvid hägusemaks muutuma, päike läks pilve taha ja kõik oli läbi. Viskasin pilgu veel taevasse ja sain aru, et pilvekihi liikumise suund ei olnud soosiv, et päike pilvede tagant uuesti välja tuleks. Vihm hakkas ka järgi jääma. Kogu see hetk oli kestnud tegelikult ainult umbes 10 minutit. Sammusin vaikselt auto poole ja hakkasin järsku kergelt naerma kogu selle hetke peale, mis just toimunud oli. Natukene veider tunne oli ka, et üksi siin naeran ja muhelen, aga fotograafina peale sellise hetke kogemist ilmselt hakkaksid paljud natukene veidralt käituma :D .Autos vaatasin kiirelt kaamerast fotod üle ja sain kinnitust, et need on selle aasta ühed parimad hetked ja fotod. Hetk oli minu jaoks veel rohkem erilisem sellepärast, et ma polnud kunagi varem päevalilli koos vikerkaarega näinud. Esimene kord 9 aasta jooksul, võib vist eriliseks nimetada küll.

KÕRGEMAD LOODUSJÕUD

Kui nüüd kogu sellele hommikule natukene tagasi vaadata, siis pigem teeb kogu selle seikluse hoopis eriliseks see teekond kuidas ma sinna päevalillepõllu juurde lõpuks jõudsin. Otsus sõita samat teedpidi koju tagasi. Kogemata teeotsa mahamagamine, kust pidin ära pöörama. Vahepeal nägin ka tegelikult ilusate sarvedega sokku, kes ilusal põllul toimetas. Ma olin väga lähedal sellele, et auto seisma jätta ja minna proovida antud loom fotole püüda. Oleks saanud ägeda soku foto ilusas keskkonnas. Ma ei tea miks ma sellel hetkel otsustasin seda mitte teha. Esimese vikerkaare jäädvustamise ajal tekkinud mõtted, et aga mis siis kui..... Lõpetuseks päevalillepõld oli täies hiilguses koos vikerkaarega olemas. Sellistes olukordades on mul tavaliselt tunne, et mingid kõrgemad jõud on oma käe mängu pannud ja neid on päris palju, kes annavad sellised tingimused sulle ette. Positiivses mõttes natukene hirmus ka. Võibolla on oma mõttejõul tegelikult üsna tugev jõud hetked elus reaalsuseks muuta? Kuidas see kaasaegne mõiste siin tänapäeval on - manifesteerimine? :). Üks otsus viis teiseni ja seal ma olin. Ehk olen selle 9 aastaga, kui pildistanud olen, loodusega ikkagi sõbraks saanud, et mulle aegajalt selliseid hetki jagatakse. Lõpetuks olen ma väga tänulik, et sellistest hetkedest osa sain ja see on üks nendest suurtest põhjustest miks ma just loodust ja kõike sellega seonduvat pildistan. Need väga erilised hetked, mis panevad elama!